Jeruusalemm

800 meetrit merepinnast kõrgemal asuv Jeruusalemm on oma suursugususes ja külluses tohutu hulga palverändurite sihteesmärk. Selle iidse linna müüride vahele on võimalik siseneda mitmete väravate kaudu.

Jeruusalemm on koht, kus õhk on religioossusest paks. Linnatänavatel tunnetab seda eeskätt läbi inimeste, kes hoolimata rahvaste, religioonide, riikide, organisatsioonide jms. vastuoludest siiski rahumeelselt üksteise kõrval toimetavad. Kitsail tänavail oleks justkui erinevate kostüümidraamade tegelased: oimulokkide ja kipadega ortodokssed juudid, maksimaalselt kinni kaetud araabia naised, turbanites ja halattides beduiinid, frantsiskaani ja lugematute muude ordude mungad-nunnad.

Usklikule inimesele räägivad iseenda eest märksõnad – Nutumüür, Kaljutoomkirik, Õlimägi, Siioni mägi jne… Tavalisele rändajale pakub ehk põnevust tänavapilt ning sellest õhkuv omapära… Juudid oma mustade kõvakübaratega… mehed pikkades kuubedes reede õhtul koos perega kiirustamas sünagoogi… relvastatud noored ajateenijad – nii poisid kui tüdrukud, omapärased maitsearoomid, mis kauaks meeltesse kummitama jäävad… või siis see meeletu liiklus – autodevool tänavatel, signaalid, hõiked, vaheletrügimised, lõputud intervallid valgusfoorides…

Igal pool kohtab vormis ja relvis sõdureid. Kuid ärge relvastatud inimesi pildistada proovige: terrorismihirmus Iisrael on selle keelanud.

Jeruusalemma vanalinn paikneb vaid ühel ruutkilomeetril, kuid et seal põhjalikult seigelda, selleks kulub mitu päeva.
Linnast põhjaliku ülevaate saamiseks soovitatakse võtta giid, kuna siis on eksimisoht minimaalne. Nimelt on vanalinnas kvartaleid, kuhu võõras siseneda ei tohi. Probleeme võib tekkida ka paljaste õlgade ja lõhikuga seelikus ning meestel katmata peaga.

Nutumüür on kindlasti üks selline koht, kuhu igaüks ihkab minna, et oma kirjake sooviga seinaprakku pista. Siinkohal soovituseks – kirjutage soov enne valmis. Müüri ääres on tavaliselt palju rahvast ning teil võib kuluda palju aega enne kui ulatate käe müürini sirutama. Müür on jagatud meeste ja naiste alaks, vasakuks ja paremaks pooleks.

Templimäge peavad pühaks nii juudid kui moslemid. Just seal pandi proovile juutide esiisa Aabram ja 3000 aastat tagasi ehitas kuningas Saalomon sinna esimese Jahve templi. Islami legendide kohaselt tõusis prohvet Muhamed just sealt koos ingliga taevasse jumala juurde.

Templimäe arhitektuurne dominant on kahtlemata Mäetempel. See suursugune pühamu on üks arhitektuuriajaloo pärleid. Templimäe lõunaküljel asub aga maailmakuulus El-Aqsa mošee.

Enne Nutumüürile minemist tuleb läbida range turvakontroll: külastajate kotid uuritakse läbi ning jälgitakse, et riietus oleks sünnis. Avar dekoltee, pluusi alt piiluv naba ning põlvi paljastavad püksid või seelik jätavad uudistaja värava taha. Samuti ei tohi külastajal kaasas olla ristiusu sümboleid.

Vaade Õlimäelt alla vanalinnale on hingematvalt kaunis. Viibimine selles ajaloo ja religiooniga tihedalt läbipõimunud linnas tekitab erilise tunde. Õlimäe alumistel nõlvadel laiub Ketsemani aed (get shemen tähendab heebrea keeles õlipressi) ja selle kahtlemata huvitavaim objekt on Kõigi Rahvaste kirik, mille altarimaal kujutab Ketsemani aias palvetavat Jeesust.

Damaskuse väravatest sisse astujale avaneb suur lärmakas ja kõike sisaldav araabia turg. Sealsamas turulettide vahel on ka peatuspaigad, mis märgivad Via Dolorosat.

Via Dolorosa on kitsas vanalinna tänav, mida mööda pidi Jeesus oma risti kandes hukkamispaigale minema. Kogu see ala on täis palverändureid. Nende pühendumist nähes tekib tunne, et sa saad osa millestki väga erilisest, millest igaühele pole antud osa saada. Via Dolorosa lõpeb kristlaste olulisima pühakoja Püha Haua kiriku juures.

Sada Väravat on õigeusklike juutide linnaosa Jeruusalemmas. Esimesel hetkel võib tunduda, et olete sattunud ajarännakus tagasi 1930. aastate Hollywoodi stuudiosse.

Juutide elu kitsuse läbi aegade on rahvastele lähedaseks teinud piimamees Tevje Sholom Aleihhemi loomingust, mille järgi on lavastatud-filmitud “Viiuldaja katusel”.

Tänapäeval näeb Iisraelis katustel mitte viiuldajaid, vaid juute endid. Peaaegu kõik judaismi ja kristluse pühapaigad, eriti Jeruusalemmas, on araablaste valduses. Kui vahel õnnestub juutidel osta araabia kvartalis korter, ei tähenda see veel, et neil on võimalik seal elada. Nii võib Jeruusalemmas näha pilti, kus lapsed ruttavad kooli ja vanemad tööle katustele rajatud teid mööda. Sealsamas katusel asub Iisraeli kontrollpost relvastatud sõduri näol, kes turvab seda omapärast liiklemist.

Venemaalt hiljuti immigreerunud juutide elu ei ole kerge, nad on omadele võõrad, võõrastele omad. Teised juudid peavad neid laiskadeks – kuigi heebrea keele õpib enamik aastaga selgeks.
Vene juutide kohanemisraskustele viitavad ka nostalgilised importpoed Sovetskije Produktõ ja Knigi iz Sojuza, kust leiate ammu unustatud tuttava kommisordi või helikasseti nõukogude estraadiga.

Mitte kusagil Iisraelis, eriti aga Jeruusalemmas ei tasu hakata vestlema usust ja poliitikast. Isegi omavahelises kõnepruugis ei maksa turistidel kõvasti lausuda sõna «araablane», sest selle peale võib mõni mööda kõndiv juudipapi sajatama hakata.

Jeruusalemm puudutab sisimas kõiki, olenemata meie taustast või uskumustest.