Juudi kalender ja pühad

Loe ka muud infot Iisraeli kohta siit

ROSH HA SHANA
– UUS AASTA Rosh Hashana on tõlkes pea aasta. Eesti keeles tähendab see siiski aastapead. Sel päeval loodi Aadam – Esimene inimene. 2000.a. saabus juudi kalendri järgi aasta 5761. see tähendab, et Aadam loodi 5761 aastat tagasi. Kuna juutidel on kuu kalender siis juudi uus aasta on liikuv püha. 2000 aastal on Rosh ha – Shana 29-30. septembril. Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ootab. Õnnitledes teineteist ütlevad juudid: Olgu teil kirja pandud ainult head. Sünagoogides puhutakse see päev sofaari. See on küver jäärasarv. Selle tugevad helid kutsuvad kuulajaid võitlema kõige kurja vastu. Kodusel pidusöögil pakutakse õunu ja mett, et tuleks hea ja magus aasta.

JOM KIPPUR – SUUR LEPITUSPÄEV
Suur lepituspäev on andeksandmise päev. See on kahetsuse ja meeleparanduse päev igaühele, nii üksikisikule kui ühiskonnale. Samas on see Iisraeli andekspalumise- ja andeksandmise kõrghetk. Sellepärast peab igaüks suurel lepituspäeval meelt parandama ja oma patud üle tunnistama. (Rambam) Suur lepituspäev on Iisraeli rahva kõige suurem püha nädalase sabatiaj kõrval. Eri maades ja kultuurides on juudid pühi veetnud väga erinevalt, isegi ühiseid jooni on väga raske leida. Jumalateenistus sünagoogis on väga pidulik. Kõige tähtsam palve on “Kol nidre” (kõik tõotused) millega tühistatakse kõik mõtlematult või teadmatult antud lubadused. Kuna lepituspäev on paastupäev, siis suure lepituspäeva eelõhtul on kombeks palju süüa

SUKKOT – LEHTMAJADE PÜHA
“Elage lehtmajades seitse päeva, kõik Iisraelis sündinud elag lehtmajades, et teie tulevased põlved teaksid, kuidas ma Iisraeli lapsed lasksin elada lehtmajades, kui ma tõin nad ära Egiptuse maalt. Mina olen Jehoova, teie Jumal!” ( 3Mo 23:42,43) Sukkot, lehtmajade püha on kolmas palverännaku pühadest pärast Paasapüha ja nädalatepüha. Toora annab käsu meile elada lehtmajades seitse päeva, et mäletada, kuidas iisraellased elasid nendes neljakümne kõrbe rännakuaasta jooksul pärast Egiptusest väljarändamist ( 3Mo 23:33-44, 5Mo16:13-15) Nädalapikkune Sukkot algas viis päeva pärast Yom Kippurit “Lepituspäeva, näidates sellega, et rõõm järgneb koheselt pärast meeleparandust. Kolmel korral on rõhutatud tooras, et Sukkot on aeg rõõmutsemist: “Olge seitse päeva rõõmsad, Jehoova, oma Jumala ees!” ( 3Mo 23:40) “Ole rõõmus sel oma pühal” ( 5Mo 16:14), “Seepärast ole rõõmus” (5Mo16:15) Sukkoti ajal tulid palverändurid üle kogu Iisraeli Jeruusalemm Templisse kokku, et ohverdada tänuohvreid. See oli eeltähenduseks Messia ajale, kus kõik rahvad tulevad Jeruusalemma, et tähistada Sukkotit ( Sak 14:16). Vastavalt Halachale ( juudi seadus), peavad lehtmajad asetsema avatud taeva all ja katus peab olema kaetud lehtedega nii palju, et oleks võimalik näha tähti taevas. Juudi traditsiooni kohaselt tervitatakse Sukkoti seitsme päeva jooksul iga päev ühte külalist: Aabrahami, Iisakit, Jaakobit, Joosepit, Moosest, Aaronit ja Taavetit. Kuna igaük neist on kogenud ja teab rändamise tähendust. Lehtmaja on rõõmsapäraselt kaunistatud puuviljadega, mis näitab õnnistust. Seal hulgas peab kindlasti olema neli taime: Lulav (palm), hadass ( mürt), arava (paju) ja etrog ( sitruseline). Talmudi kohaselt iseloomustavad need neli vilja eriliiki inimtüüpe õpetavad meid hindama üksteist. Sitruselisel on nii lõhn kui maitse, s.t. õpetus ja teod. Palmiviljal on ainult maitse, ehk õpetus, kuid puuduvad teod, seevastu mürdil on jälle lõhn, mis iseloomustab tegusid; pajul puuduvad mõlemad. Samuti on inimesed, osadel on õpetus ja teod, teistel ainult õpetus või teod, on ka neid kel pole kumbagi. Need neli komponenti on põimitud ühte, selleks et näidata, inimesed on pandud elama kokku ja meil tuleb arvestada üksteistega sellistena nagu igaüks meist on. Iga päev kogu Sukkoti aja jooksul, loetakse sünagoogis palvet (Hoshanan), samal ajal marssides poodiumil, käes toora rull ja neli taime. Hoshanah Rabahi ajal (seitsmendal päeval) marsitakse ümber poodiumi seitse korda. Kaheksandal ehk viimasel Sukkoti päeval ( Shmini Atzeret) palvetatakse vihma pärast. Seda tähistatakse koos Simchat Torah’ga kui aastane Toora lugemise tsükkel lõpeb ja algab uus.

SIMHAT TORA – RÕÕM KÄSUÕPETUSEST 
Simhat Tora järgneb koheselt Sukkotile ja sel päeval lõpeb Toora lugemise aastane tsükkel. Toora on jagatud nädalate järgi võrdselt viiekümne kaheks osaks ning sellest päevast algab taas uus tsükkel. See on suur rõõmupüha. Lapsed tulevad sünagoogi värviliste lipukestega. Laekast tuuakse välja toorarull, juutide suurim aare. Auväärt mehed hoiavad seda süles ja tantsivad. Igaüks püüab rulli kallihinnalist katet suudelda või vähemalt kätega puudutada. ‘

HANNUKA
Hannuka on üks rõõmsamaid pühasid juudi kalendris, kuid selle pidamisele ei pannud alust mitte toora, vaid hoopis üks sündmus juutide ajaloos. 2.sajandil eKr. oli kreeka kultuuri õitseaeg. Tasapisi hakkasid juudid seda kultuuri omaks võtma, kuid oma monoteistlikust usust juudid ei loobunud. Siis tuli võimule Süüria kuningas Antiokos IV Epifanes, kes otsustas hävitada juudi rahva oma religioonist loobumise kaudu. Kõikjale seati üles ebajumala kujud ja sunniti juute neid kummardama. Keelati toora lugemine, sabati ja pühade pidamine, samuti ümberlõikamine. Jeruusalemma templisse pandi sea kuju. Ühes Modini külas elas preester nimega Matitjahu, kes keeldus korraldustele allumast ja kummardas üksnes Iisraeli Jumalat. Tema koos oma suguvõsaga korraldas ülestõusu võõra kultuuri ja Seleukiidide vastu. Ehkki võitlus oli äärmiselt ebavõrdne, kestis see siiski 24. aastat ja juudi väesalk kasvas pidevalt. Otsustav lahing toimus Bet-Horoni asula lähedal. Juudid võitsid ja tee Jeruusalemma oli vaba. Juudid asusid koheselt Jeruusalemma templit puhastama kõikidest ebajumala kujudest ning seati see nii korda, et oleks võimalik Jumala teenistusi pidada. Tempel tuli uuesti pühitseda ja selleks oli tarvis küünlajalga. Leiti vaid üks kannuke pühitsetud õliga, millest oleks jätkunud üheks päevaks. Uue õli pühitsemine oleks võtnud kaheksa päeva aega, kuid juudid ei saanud enam oodata, rahvas oli kogunenud Templiõue, et pühitsemisest osa võtta. Süüdati see vähene õli ja sündis ime – see põles täpselt kaheksa päeva, ehk uue õli valmimiseni ja pühitsemiseni. Hannukal ehk templipühitsemise pühal ei meenutata juutide sõjalist edu kuna juudi usk ei luba pühitseda lahingu võitu, kus langesid inimesed. Hannukal meenutatakse õli-imet ja selle mälestuseks süüdatakse igal aastal 9-haruline küünlajalg – minoora (iga päev lisatakse üks küünal, üheksas põleb pidevalt, sest sellega läidetakse ülejäänud). Hannuka võtmesõnadeks on truudus, vabadus ja julgus ka rõhumise all oma Jumalale ja usule kindlaks jääda (Sakarja 4:6). Hannukat peetakse enamasti ajal, kus enamus maailma tähistab jõule, detsembris.

TU BISHVAT – PUUDE PÜHA 
Varakevadel peetav Tu Bishvat ei ole otseselt seotud usu ega ajalooga. See on puude austamise päev, mida nimetatakse ka “puude sünnipäevaks”. Sel päeval minnakse metsa puid istutama. Eriti populaarseks sai see püh peale juutide tagasipöördumist Iisraeli.

PURIM- VABANEMISE PÜHA 
14. Adarikuu päeval Heebrea kalendri järgi tähistab juudi rahvas Puurimipüha, tuletades sellega meelde kuninganna Estri kangelaslikku lugu, mis leidis aset iidses Pärsias. Estri raamat jutustab, kuidas kaks inimest kasutasid oma Jumalalt saadud ande – Ester ilu ja Mordokai tarkust – Jumala rahva päästmiseks. Kui õel valitseja Haaman keelitas Pärsia kuningas Ahasverost juutide hävitamisele, siis Ester ja ta onu Mordokai kuulutasid välja kolmepäevase paastu. Vandenõu aeti nurja ja Haaman poodi üles. Seda suurejoonelist vabanemise lugu jutustatakse iga Puurimil uuesti, kusjuures sünagoogides loetakse ette kogu Estri raamat. Ja kuigi selles raamatus Jumala nime kordagi ei nimetata, väljendavad juudid oma tänulikkust, sest taas kord päästis Jumal oma rahva hävingust. Puurimi õppetund on igavene: Jumal tahab päästa oma rahvast nende vaenlaste käest ja viia neid võidule. Vastavalt juutide seadusele ja traditsioonidele on Puurim pidutsemise aeg. See on ainuke päev aastas, kus on käsk ennast täis juua, et kustutada ära mälestus kurjast Haamanist. Iga kord, kui megila (Estr rullraamatu) lugemise ajal nimetatakse Haamani nime, raputavad lapsed müra tekitavaid käristeid. Kõigil on seljas karnevalikostüümid, kantakse maske ja tavaks on viia sõpradele, haigetele ja vaestele kingiks toitu ja maiustusi Iisraeli messiaanlikud juudid pühitsevad seda rõõmsat sündmust nii nagu kõik teisedki juudid, oma sünagoogides ja kogudustes. Oma osa on seal ka toidul: kõigile pakutakse maitsvaid kolmnurkseid pirukaid, mida kutsutakse Oznai Haman (Haamani kõrvad).

PAASAPÜHA 
Paasa, heebrea keeles pesah, on esimene kolmest Jeruusalemma palverännakupühast. See algab heebrea nissanikuu 15.-ndal päeval ja lõppeb 21. (3Ms 23: 5-8 ). See on nädalapikkune püha, mille esimene ja seitsmes päev on Pühad Päevad, mil igasugune töötegemine on keelatud Paasapühal jutustavad juudid iga kord üle kogu Egiptusest pääsemise loo, selle, kuidas Jumal tõi nad välja “vägeva käe ja valjasirutatud käsivarrega ja väljavalatud vihaga” (Haggadah´st, paasapühade palveraamatust). See on püha, mis tähistab vabadust ja orjusest pääsemist. 2Ms 12 kohaselt tuli tappa veatu aastane isane tall (salmid 5-6) ja määrida tema verega heebrealaste majade uksepiidad (salm 22). Kui surmaingel nägi verd, läks ta heebrealastest mööda ja nad pääsesid kümnendast nuhtlusest, esmasündinute surmast. Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka paasapüha hapnemata leiva matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse paasapüha ka hapnemata leibade pühaks. Pesahhile eelnevatel päevadel peavad juudid oma majast haputaigna välja viima. See sümboliseerib seesmist puhastumist ja pattudest vabanemist. “Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks” (Galaatia 5:9). Paasaõhtul toimub pidulik söömaaeg (seder), kus Egiptusest väljumise lugu selgitavad lugemised, laulud ja sümboolsed toidud. “Iga põlvkonna iga inimene”, öeldakse Haggadah´s, “peaks nägema, nagu oleks ta ise olnud nende keskel, kes pääsesid Egiptusest, orjusekojast

HOLOKAUSTI PÄEV 
Holokausti ohvrite mälestamise päev, kus tapeti Teise maailmasõja ajal üle 6 miljoni juudi. Seda tähistatakse päeval, mil algas 1943.aastal Varssavi juutide ülestõus ja hakati tähistama 1950.-ndate aastate alguses. Jeruusalemmas on püstitatud Jad Vasem, muuseum ja mälestusmärk, mis on nende tapetud juutide mälestuseks.

MÄLESTUSPÄEV
Iisraeli iseseisvuspäeva eelne päev on Hukunute Mälestuspäev. Sel ajal mälestatakse kõiki Iseseisvussõjas, samuti järgnevas neljas sõjas langenuid. Püha, mida hakati tähistama alles pärast Iisrael taasiseseisvumist. See on kurbuse ja tõsiduse päev, avalikud kohad on kinni ja meenutatakse neid, keda pole enam.

ISESEISVUSPÄEV
Iseseisvuspäev on rõõmupüha. 15.mail 1948 lõppes Briti mandaat ja rahvusvaheline üldsus aksepteeris Juudi riigi ja Araablaste riigi loomust sellel territooriumil, mida nimetati palestiinaks. Mittenõustudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsusega ründasid seitse moslemimaad koheselt Iisraeli ja algas Iseseisvussõda, kus hukkus 8000 juuti. Sõda võideti ja äsja välja kuulutatud riik jäi püsima. “Sest kui te tõesti peate kõiki neid käske, mis ma annan teile täitmiseks, et te teete nende järgi, armastate Issandat oma Jumalat, käite kõigil tema teedel ja hoiate tema poole, siis ajab Issand ära kõik need rahvad teie eest ja te alistate rahavd, kes on teist suuremad ja vägevamad. (5Mo 11:22- 23). Iseseisvuspüha ajal korraldatakse kontserte ja avalikke üritusi.

LAG BA-OMER
Paasapühale järgneb Lag Ba “Omer, mida võiks tõlkida kui omeri arvestamise 33.päeva. Ajal kui Tempel oli veel olemas, ohverdati paasa esimesel päeval vastse odrasaagi esimene viljavihk “omer” pühakojale.Nädalate püha ja paasapüha vahepealset aega loetaksegi omeri arvestamiseks, ehk paasa-ja nädalatepüha omavahelist seostamist. Sama päeva loetakse ka rabi Simon Bar ?Johai surmapäevaks, kellele omistatakse Zohar, kabalaõpetuse nurgkivi. Pärimuse järgi olevat iisraeli rahvas saanud sel päeval taevamannat, ekseldes pärast Egiptus vangipõlvest pääsemist Siinai kõrbes. Sel päeval sõidetakse maale ja tehakse metsas lõket, lastakse mänguvibudest.

NÄDALATEPÜHA – SHAVUOT
Shavuot-püha ehk nädalate püha ehk nelipüha ajal (heal lapsel mitu nime) on paljudes juudi kogudustes kombeks kaunistada kodude ja sünagoogide sissekäigud ja seinad puuokste ja roheliste taimedega, selleks et piltlikustada Siinai mäe sündmusi. Lisaks laotatakse sünagoogipõrandale rohtu, et anda murulõhna sellele Toora andmise pühale. Shavuoti peetakse seitse nädalat pärast paasapüha. Sel päeval oleva Mooses Siinai mäelt saanud Jumalalt kümme käsku. Seda peetakse ka lõikusepühaks, kuna sel ajal tavaliselt lõpeb viljalõikus Shavuoti traditsioonilise sündmusena loetakse valjult Ruti raamatut lugu noorest moabi naisest, kes võidab Boase soosingu, korjates vilja tema lõikajate järelt lõikuseajal. Sabat Sabati pidamine on üks juutluse alussambaid, mis on juudi rahvast ja juudi rahvust koos hoidnud aastatuhandeid. Kuigi sabatit tähistatakse eri maades eri viisil ja erinevate religioossete suundumuste juures oma pärimust mööda, on rabiinlikud käsud ja seadmised kõigile samad. Igas uskliku juudi kodus oodatakse sabatit innukalt ja selleks valmistutakse hoolikalt. Juudi pärimuse järgi tulevad sabatil iga sünagoogist tulijaga koos kaks inglit – hea ja kuri. Kui inglid näevad kodus sabatiküünalt, valget laudlina ja korras voodeid, ütleb hea ingel :”Olgu nii ka järgmise sabatil” ja paha ingel täiendas: “Aamen”, olgu nii. Juudid jagavad ööpäeva kahekümne neljaks tunniks, mille arvestus algab ööst, sest Toora järgi (1Mo 1:5) oli kõigepealt õhtu, siis hommik. Selle järgi algab sabat ehk nädala seitsmes päev reede õhtul ja lõpeb laupäev õhtul. Sabati alguseks peetakse kolme õhtutähe nähtavale ilmumist taevas, aga kuna rabid ei jõudnud üksmeelele tähtede koostises (kas arvestada suured ja väikesed tähed kokku või ainult suured), määrati päikese loojumishetk, kui päike kaob horisondi taha, sabati algusajaks. Nii on kõik sabatit puudutavad käsud jõus reedeõhtusest päikeseloojangust alates. Sabatiõhtul käib pere sünagoogis, kuigi mõnes peres läheb vaid isa lastega sünagoogi, ja ema jääb õhtusööki valmistama. Eriline mitzva on kutsuda külalisi õhtusöögile ja sageli tullaksegi sünagoogist tagasi koos teel kohatud tuttavatega, kes ei olnud enne plaane teinud. Mõnes riigis on korraldatud sabatikülaliste teenistus ja näiteks välismaal või teistest linnadest pärit üliõpilased või külalised võivad juudi koguduse kaudu osaleda sabatiõhtusöögil juudi peres. Kuna usklikud juudid ei reisi sabatil, siis sageli ööbivad pikemal reisil olijad kohas, kus nad on õhtusöögil, mistõttu sabatipäev on tõeline suhtlemispidu, mil pered veedavad aega vesteldes külalistega teemadel, millesse argipäeval ei ole aega süveneda. Piduliku päeva tarvis varutakse ka sabatiriided, mille kohta Shulchan Aruch seab, et need “peavad olema veetlevad”. Mõned hangivad ainult sabatil kantava palvemantli. Sukkot – lehtmajadepüha 5762 Ja Issand rääkis Moosesega, üteldes: “Räägi Iisraeli lastega ja ütle: ‘Viieteistkümnendal sellesama seitsmenda kuu päeval olgu seitsmepäevane lehtmajade püha Issanda auks’” (3. Mo 23:33-34). Lehtmajade püha on kõrberännakuga seotud pühade kõrgpunktiks. Nende pühade hulka kuuluvad pesah (paasapüha), shavuot (nädalate püha e. nelipühi) ja sukkot. Juudi kalendri seitsmenda kuu tishri alguses on rosh hashana (juutide uusaasta). Kümme päeva hiljem on jom kippur (lepituspäev). Kui jom kippur läbi saab, hakkavad juudid ehitama lehtmaju ja nelja päeva pärast algavad pidustused. Sukkot’iga tähistatakse seda, kuidas Jumal hoidis oma rahvast kõrberännakul pärast Egiptusest väljatulekut. Kui juut kolib oma ajutisse lehtmajja ehk sukkasse, tuletatakse talle meelde, et nii nagu ta esivanematel kõrbes, sõltub ka tema olemasolu ja ellujäämine täiesti Jumala hoidmisest ja armust. Tänapäeval, kasvava terrorismiohu keskel on selge, et juudil ei ole turvalisemat varjupaika, kui ta sukka, sest see esindab jumalikku kaitset! Sukka ei tohiks olla madalam kui 3,4 jalga (umbes 1 meeter), ainult sellest kõrgemat ehitist saab defineerida kui ajutist eluaset. Kuna sukka peab asuma lahtise taeva all, ehitatakse Iisraelis paljud rõdud ilma katuseta. See teeb nad eriti sobivaks selle püha tähistamiseks. Katuse tegemiseks kasutatakse enamasti palmioksi, populaarsed on ka korduvalt kasutatavad bambusmatid. Katus s’chach (heebrea keekes: kaitsma, katma) annab päeval varju ja öösel paistavad sellest läbi tähed. Kogu pere peaks sööma ja magama sukka’s. Sukkot’i ajal kasutatakse palvetamisel erilist kimpu, millesse kuuluvad: etrog (eriline tsitrusvili), lulav (alles avanemata lehtedega palmioks), kolm hadassim’it (mürdioksad), ja kaks aravot (pajuoksa). Igal komponendil on oma tähendus: mürt esindab silma, etrog südant, paju suud ja palm lülisammast. Nende komponentide kimpusidumisega väljendab juut igatsust, et ta kogu oma olemusega tahab meelt parandada ja Jumalat teenida. Oksad sümboliseerivad ka Iisraeli rahvast tema mitmekesisuses. Jumala tahe on ühendada juudid ühtseks ühiskonnaks. Puhastumine enne pühi Chana Falik Paljud Iisraeli pühade ajal külastavad turistid ei taju seost mikva ja rosh hashana vahel. Mikva sümboliseerib uuestisündi, pühitsust ja kahetsust, vaimsete raskuste ärapesemist. Väljaspool ortodokslikke juudiringkondi on mikva üks vähemtuntuid ja -hinnatumaid juudi rituaale. Siiski on juudi seaduse järgi mikva olulisem kui sünagoogi ehitamine. Rosh hashana on uue aasta algus ja inimsoo esivanemate Aadama ja Eeva sünnipäev. See on ka kohtupäev, kus kõik elavad hinged astuvad Jumala ette ja nad kaalutakse tuleva aasta tarvis. Rosh hashana on ka esimene kümnest patukahetsuspäevast, mil juudid paluvad jumalikku armu patukahetsuse, heategevuse ja palve kaudu. Kümne päeva rosh hashana ja jom kippuri vahel on need päevad, mil Jumalat on kergem leida, mil kontakt Temaga on tähtsam kui maised asjad ja mil meie vaimsete probleemide ärapesemine on võimalik. Meie saatus otsustatakse rosh hashanal ja pitseeritakse jom kippuril. Mikva Uuestisünd ja puhastus ei piirdu vaid pühadega. Ha-mikva pakub üksikisikule, ühiskonnale ja Iisraeli rahvale puhastuse ja pühaduse andi, nagu kirjutab Rivkah Slomim oma raamatus “Täielik vettekastmine”. Pärimuslikult usutakse, et maailma looduslikud veed voolavad jumalikust allikast ja neil on puhastav jõud. Iisraellased kastsid end mikvas enne Toora vastuvõtmist Siinai mäel. Aaroni ja tema poegade preestriteks pühitsemise esimene samm oli enda kastmine mikvasse. Templiteenistuse ajal kasutati mikvad rituaalseks puhastumiseks. Vaimse mustuse (tome) seisundis oleval isikul oli keelatud saabuda Templisse. Puhastumisviis olenes mustuse liigist, kuid alati tuli end mikvasse kasta. Jom kippuril, ainsal päeval, mil ülempreester läks Kõigepühamasse paika, pidi ta viis korda oma riideid vahetama ja kastma end üleni mikvas enne iga rõivaste vahetust. Kaasajal on enda kastmine mikvas juudiusku pöördumisprotsessi ja pere puhtuseseaduste nurgakivi. Mittejuutidelt ostetud või nende valmistatud uued pajad ja katlad uputatakse mikvavette,enne kui juut neid kasutab. Enne kui surnukeha asetatakse hauda, valatakse selle peale vett mikvast. Mõned hassiidi mehed kastavad end mikvasse enne iga sabatit ja püha, peigmees pulmapäeval ja paljud mehed enne jom kippuri. Mikva-kümbluse mitzva kuulub hokkim-klassi seaduste hulka, mida peetakse inimmõistust ja arusaamisvõimet ületavaks. Rivkal Slonim kirjutab: “Mikvasse kastmist võib mõista sümboolse enesesalgamisena, enda teadliku ajutise tühistamisena. Enda vee alla kastmine tähendab soovi naasta ühtsusesaavutamisele kogu elu allikaga, tulla tagasi muistsesse osadusse Jumalaga.“ Kas ei tundu see patukahetsusprotsessina? Tegelikult võib öelda, et mikva ja patukahetsus on sama mitzva kaks poolt, üks on füüsiline ja teine vaimne. Mõlemad on maksvusetud, kui me esmalt ei ole täiesti puhtad. Mustuseplekk ja miski, mis on viltu (näiteks juus või hammas) tühistab meie vee alla kastmise. Patu tunnistamisest hoidumine, keeldumine andeks palumast või valetamine tühistab meie patukahetsuse. Me ei pea uskuma mikvas kastmisesse või patukahetsusse selleks, et neist kasu saada. Me peame vaid sooritama neid nii hästi, nagu oskame. Olgu sinu pühad uuendavad! Ha-Mikva Mikva tähendab “vette kastma” ja kirjeldab rituaalset vettekastmist judaismis. Esimest korda mainitakse seda 3. Mo 16, kui ülempreester Aaronit kästakse end loputada enne, kui ta võib inimeste eest preestrikohustusi täitma minna jom kippuril (lepituspäeval). See ei ole tavaline pesemine, vaid rituaalne toiming, mida nõutakse igaühelt, kes on pattu teinud (3. Mo 15, 4. Mo 19, 5. Mo 23). Kui rangelt käsku täitvad juudid leiavad, et nad on pattu teinud, siis nad toimetavad mikva, kastes end kolm korda üleni vette. Naised, kes tahavad abielluda rituaalselt puhtana, teevad vettekastmise enne laulatustseremooniat, ortodoksed juudid aga enne sabati algust. Kindlasti tuleb end enne mikva-kastmist korralikult pesta. Arheoloogid on Iisraelis leidnud mikva-vanne, mis on pärit piibliajast. Paljud neist pärinevad Jeesuse ajast, mil eramajades oli sageli oma isiklik mikva. Piiblis antud käskude järgi pidi mikvas olema nii palju voolavat vett, et sinna saaks kasta end üleni. Ristija Johannes ristis Jordani jõe vees. Qumranis, Surnumere ääres leitud mikvabasseinidel olid kahesugused trepid, ühed laiad ja teised kitsad. Sisse tuli minna mööda laia treppi ja üles uude ellu astuda mööda kitsaid trepiastmeid. Kuuenda sajandini kasutasid varakristlased ristimiseks mikvad. Ühte sellist mikvad võib näha Subeita’s Negevis. See mahutab 215 gallioni (800 liitrit) vett ja on ristikujuline ja kahe trepiga. Inimene siseneb ühte treppi mööda, kastab end vette ja tuleb teist treppi mööda välja. Tänapäeva kristlaste ristimise juured pärinevad juutide piibliaegsest mikvast. Paljud messiaanlikud juudid on tagasi pöördunud vana mikvas ristimise juurde.